Eesti Entsüklopeedia kodulehelt leiab Suurupi poolsaare kohta järgmise seletuse:

“Suurupi poolsaar liigestab kuni 3 km pikkuse tömbi eendina Soome lahe rannikut Harjumaal Vääna-Jõesuu ja Rannamõisa vahel; pikkus kuni 4,5, laius umbes 8 km. Külgneb läänes Lohusalu, idas Kakumäe lahega, Suurupi poolsaare – Naissaare joont (umbes 9 km) loetakse Tallinna lahe läänepiiriks. Loodes ulatub kaugemale merre väike Ninamaa neem. Poolsaare siseala on kuni 42 m kõrgune Harju lavamaa osa, paekalda ja mere vahel paikneb valdavalt metsane 1–2 km laiune rannikumadalik, mere ääres on ka lainete murrutada olevaid liivakivipaljandeid (näiteks Suurupi pangal), milles on kulpaid ja koopaid.”

Mati Õun kirjeldab oma raamatu „Salapärane Suurupi“ sissejuhatuses:

“2003. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedia 12. Köites, leheküljel 529 on öeldud: „Suurupi poolsaar eendub Harjumaa rannikul Rannamõisa vahelt tömpjalt Soome lahte…“

Võiks nagu selge olla, kuid pilk igale väiksemamastaabilisele Harjumaa kaardile veenab meid, et Rannamõisa Ja Tabasalu vahel mingit poolsaart ei ole. Samas entsüklopeediaartiklis järgnevalt tulev lause: „Eraldab Kakumäe ja Lohusalu lahte“ võiks ju õige olla, seal on üks tömp poolsaar tõepoolest olemas.

Aastal 1936 ilmunud esimese Eesti Entsüklopeedia VII köites on aga Suurupi määratlus antud selliselt:“… tuletorn Harjumaa rannikul, Vääna vallas, samanimelise neeme otsas“

Tundub, et Eesti geograafidel ei ole üksmeelt, kus ja mis too Suurupi õieti on ning küllap on ka selle kohanime tähendus aegade voolus nihkunud.”

Teada on, et Suurupit on esmakordselt mainitud aastal 1566 nimega Surpe.

Täie kindlusega võib aga nõustuda Mati Õuna arvamusega ülalmainitud raamatu sissejuhatuse lõpus:

“Suurupi – see on elu ja armastus, mis seal läbi aegade on olnud ja Taevataadi abiga edasigi kestavad.”